Kuidas me Võrumaa kupleid vallutasime

Kodukant  Järvamaa sellesuvine traditsiooniline õppereis toimus 23. juulil ja eesmärgiks oli külastada Võrumaa seltse. Varasele väljumisajale vaatamata saabus igast Järvamaa kandist rõõmsameelseid inimesi, et minna suurele avastusretkele.

Surunud end rahulolevalt mugavale istmele ja nokitsenud lahti söömata võileivapauna, et haugata hommikust kosutust, mõtisklesin, et peab see külavägi ikka suur olema, mis ajab inimesed ilusal suvisel päeval hommikul kell seitse bussi ja siis teele. Aga uudishimu pole ju patt!

Ja nii see algas; buss sumises kui ärevile aetud mesilased tarus ja selle sumina saatel olime märkamatult jõudnud Sulppi. Sulbi kaupluse juures oli esimene kokkupuude Võrumaa pinnaga, kui kauplusesse mindi jäätist ostma ja seda veendumaks, et jäätis ei olegi Kesk-Eesti jäätisest oluliselt erinev. Pärast kohustuse korralikku täitmist ehk siis jäätise söömist, ootasid meid MTÜ Sulbi Maarahva Seltsi toimekad inimesed, kes rääkisid seltsi tegevusest ja vajadusest. Vestlusringis selgus, et seltsi teeb erisuguseks seltsi ja ettevõtja vaheline koostöö. Seltsi kasutada oli heas korras ehitis, kus lisaks noorte ja külarahva tegemistele võeti suvel vastu laagreid ja pakutakse majutust ka  teelistele. Meil oli hea võimalus vaadata seal olnud laste tantsulaagri peotantsu treeningut.

Tantsud vaadatud, kõht võõrustajate poolt pakutud head ja paremat täis topitud, võtsime sõidusuuna Nõiariiki. Saanud kätte nõiaviisa, võis seiklus Nõiariigis alata. Et iga nõid peab oskama luuast lugu pidada, ja et pääseda nõiariigi alale, kuhu sai minna ainult nõiale kohase sõiduriiistaga, siis esimeseks proovikiviks oligi luuaviskamise võistlus. Oluline oli  teada, et nais- ja meesnõidadel on erineva varrega luuad. Erinevus avalikustatakse vaid nõiaviisa lunastanud inimestele.

Legend Uhtjärve Ürgoru Nõiariigi sünniloo kohta räägib, et sorts pääsenud magava uhti käest põgenema. Nimelt tahtnud teist uputada, aga kangelane ärganud müdina peale üles, seepeale moondanud sorts ennast mustaks härjaks ja muudkui pagenud, aga ei kuigi kaugele, kuna näinud, et tema tembust järv sündinud. Jäänud siis pidama oru kaldale, koht meeldinud, rajanud enesele nõiariigi ürgorgu. Ajapikku trikitanud edasi, uputanud kiriku kellad järve, peitnud järve õige nime kirikutorni muna alla, ajanud vee alla noorpaari, kes õde-venda olnud. Lõpuks vedanud musta härjagi vee alla ja teinud parunite aegadel igasuguseid  nõiatempe, kuid lõpuks pika aja jooksul muutunud mõnusaks nõiaks, kel hää meel väikeseid ja suuri külalisi vastu võtta ja kostitada, tõestisündinud nõialugusid pajatada, midagi õpetlikku näidata, külalisi mööda nõiariigi maid ja metsi hulkuda lasta, kus nii mõndagi huvitavat leida võib.

Ja huvitavat me leidsimegi. Nõid-giid vedas meid ühtse nõiakambana enda järel läbi Nõiariigi. Omanäolistel "kanajalgadel" nõiamajadel oli igal oma lugu. Eemal põõsa varjus oli viljakuse kuju, mis pidavat soovimise korral aitama naisel palju lapsi saada. Kohe järgmise nurga taga oli aga nõiamaja voodis mehike, kel nina otsas soovivistrik. Kui viljakuse kuju juures liigselt hoogu mindud, siis nüüd sai veel soovida, et algselt soovitu ei täituks.

Märkasime, et majutusteenus erines tüüpilisest turismitalust, sest osaliselt olid majutuskohad just neis omanäolistes "kanajalgadel" nõiamajades. Samuti on võimalus ööbida kahes suuremas mitme toa ja mugavustega majutusmajas ning sauna ärklikorrusel.

Nõiateod ja sõidueksam luuaga liiklemiseks tehtud, võtsime järgmiseks sihtpunktiks Urvaste. MTÜ Urvaste Külade Selts, kes pakkus meile võrratult maitsvaid vaarikaid,  on kohaliku kogukonna eestvedajana tegutsenud alates 1997. aastast, pakkudes tegevust nii noortele kui vanadele. Aja jooksul on külaseltsi toel välja kujunenud rahvatantsurühm, iganädalaselt kohtutakse käsitöö-ja kunstiringis. Seltsimaja mängutoas saavad kokku lustimiseks ja teineteisega seltsimiseks ümbruskondsete külade väiksemad lapsed. Pikkadel talveõhtutel valmivad kangastelgedel muinasjutumustrilised kaltsuvaibad. PRIA "Külade taastamise ja arendamise" projekti raames on remonditud avar ja hubane saal, savikrohvitud seintega seltsituba ning külaköök. Saal sobib suurepäraselt ürituste korraldamiseks ka väljaspoolt maja.

Väljaspool maja, kui läksime vaatama Tamme-Lauri tamme, nägime Contrat rehaga heina kaarutamas.Too viskas veel nalja, et tal ikka lambad ka ja ega’s see ainuke tükk ole, mis kaarutamist vajab.

Tamme-Lauri tamm on Eesti jämedaim tamm. Tema ümbermõõt 130 cm kõrguselt 8,25 meetrit (kõrgus 18 m). Riikliku looduskaitse rajaja Gustav Vilbaste mõõtis puud 1930. a. Siis sai ta tüve ümbermõõduks 730 cm. Seega oli tamme ümbermõõt 78 aastaga suurenenud 95 cm võrra. See on vana tamme kohta suhteliselt kiire kasv ja osutab, et puu kasvuhoog pole raugenud. Tamme-Lauri tamm on oma nime saanud Tamme-Lauri talu järgi, mis omakorda on nime saanud just tammelt endalt.

Edasine tee viis meid  MTÜ Kuldre Käsitöötare  ja vanaemade muuseumi tegemisi vaatama. Hubase rahvamaja rõdul võttis meid vastu kelmikas sajajalgne. Kuldre Käsitöötare laual olid peamiselt kvaliteetsed klaasehted, mis panid naiste silmad särama. Nii mõnigi ilus asjake sai endale uue omaniku ausa vahetuskauba teel. Vanaemade muuseumis olid esemelised väljapanekud, mis kajastasid sealse piirkonna eluolu.

Maiuspalaks olid võõrustajad jätnud meile, ligi poolesajale naisele ja mõnele mehele,  Kaika koolimaja, kus tegutsejateks olid  mehed. Pärast Kaika algkooli tegevuse lõpetamist anti  Kaika koolimaja ruumid tasuta rendile MTÜ-le Kaikamäe, kelle eesmärk on Kaika piirkonna külaelanike seltsielu korraldamine. Praeguseks on Kaika koolimaja ümber kohandatud piirkonna külaelu edendamise keskuseks, kus korraldatakse Antsla valla viie küla perede ühisüritusi, lastelaagreid, spordipäevi jms.

Maja oli muljetavaldav ja võõras võib maja rahakama inimese pooleli olevaks suvemajaks pidada. Uus vooder oli heleda värvi all, majal olid uued uksed ja aknad ning sisse piiludes avanes vaade vähese mööbliga suurde palkruumi.  Euroremonti polnud seal õnneks taga aetud ja sellepärast mõjuski saal koduselt. Seal pakutud ning  kohaliku meeskoka poolt valmistatud frikadellisupp maitses imehästi.

Pikk ja muljeterohke päev oli selja taha jäänud, aeg asuda koduteele. Aga ei tahtnud ju minna. Ikka veel tekkis küsimusi, oleks veel tahtnud näha ja kuulda. Öeldakse küll, et tahtmine taevariik...... Ju siis oli meie päev! Tagasiteel põikasime läbi veel ühest talust, kus pakuti kosutavat mahla ja kraanist tulevat allikavett. Boonusena saime vaadata ja uudistada käsitöötuba seda sisaldavate saladustega: kangasteljed, valminud käsitöö jms.

Aga iga pidu saab otsa, nii ka meie pidu. Ja nii see lõppes: buss sumises jällegi kui ärevile aetud mesilased tarus ja selle sumina saatel jõudsime märkamatult tagasi Paidesse.

Meenutuse on kirja pannud:
Eve Rõuk
Kodukant Järvamaa liige Türi vallast

 

Vaata ka pilte!

- admin - AXIS MULTIMEDIA 2008-2020